Oleme jõudnud huvitavasse punkti: on aeg reflekteerida oma senist reflekteerimise kogemust. Kõlab üsna metalt :D Kuid mulle sügavatasandilised mõtisklused meeldivad, seega alustan põnevusega!
Kasutan analüüsimiseks Saka ringi mudelit.
Minu jaoks on eneseanalüüs elu argine osa. Hakkasin sellele teadlikult tähelepanu pöörama ca 6 aastat tagasi, kui astusin ülikooli ning valikute langetamise põhjused ja viisid muutusid. Mul oli võimalus hakata iseenda eest otsustama, kuulama oma sisetunnet ning nägema maailma enda, mitte kellegi teise silmade-soovide-vajaduste kaudu. Ma tundsin vabaduse kasvu.
Sellest ajast saadik olen võtnud hetki, kus reflekteerin teadlikult: kursused, enda koostatud küsimustega töölehed, vabas vormis mõtisklused kirjalikult või häälsõnumina jms. Samas tuleb reflekteerimishetki ette ka pooltahtlikult, nt lähedastega mõne elusündmuse üle arutades, kellelegi lugu edasi rääkides ning seda lahti mõtestades jne. Kuid käesoleva refleksioonipäeviku kujul teen seda esmakordselt. Esimest korda ütleb keegi mulle, mis ajaks ja mis teemadel pean oma mõtteid kirjalikult avama. Tunnen ühest küljest ebamugavust, justkui see eelmainitud vabadus oleks "piiratud", teisalt tean, et selle kaudu saan katsetada erinevaid meetodeid oma mõtete korrastamiseks ja kogemuste sidumiseks.
Mul ei ole probleemi enda mõtete avaliku jagamisega. Tean, et on neid, kes nõustuvad minu tõlgendustega, neid, kes tahaksid julmalt vastu vaielda, ning neid, kes tahaksid sõbralikult arutada ja ühisel (või mitte nii ühisel) meelel edasi minna. Ma ei karda enam, et minu väärtus kahaneks, mind hüljataks või et teiste arvamuse tõttu minu enesehinnang kannataks, kui me kõiges ei nõustu. See on pigem vinge ja õpetlik.
Huvitav tähelepanek: mulle meeldib reflekteerida suuliselt. Iga kord enne refleksioonipäeviku postituse kirjutamist tunnen pinget ja teinekord isegi õrna ebamuvagust. Sageli tunnen, et minu mõtted jooksevad kiiremini, kui suudan need kirja panna, ning asju sõnadesse pannes hakkan looma seoseid ja lisan (ja tunnen) kogemustega kaasnevaid emotsioone. Selgus tekib tõhusamalt. Kui hakkan kirja panema, hakkan kiirelt mõtlema sõnastusele, keelenormidele, lause ülesehitusele ja vormistusele. See viib muu fookuse aga kõige olulisemalt, milleks on ju analüüs.
Kuigi uuringud näitavad, et kirjalik refleksioon on tõhusaim, tunnen, et eelistan võimalusel suulist refleksiooni. Selle nõrkus on kindlasti taasesitus: tihti sünnib see hetkes või kellegi teisega jagades, kuid ei saa salvestatud. Tagantjärele mõeldes hakkan siis aga mõtteid ja taipamisi moonutama. Nagu meie aju ikka teeb :)
Olen lugenud ka oma kaastudengite kirjatükke ja no kui põnev! Igaüks on lähenenud nii omanäoliselt, kes läinud rohkem süvitsi, kes vähem. Kuid olulisim: võrreldes esimese korraga on paljude refleksioonides juba näha arenguid! Kirjutised on läinud sisukamaks, lisaks kohustuslikele sissekannetele on sekka sattunud ka vabas vormis mõtisklusi. See inspireerib.
Kuidas siis edasi?
Üks on kindel – ma jätkan nii kirjalikke postitusi sellesse refleksioonipäevikusse kui omakeskis, seltskonnas ja häälsalvestistele jagatud suulisi mõtisklusi. Näen aga, et pean oma peas kujundama ümber selle päeviku rolli. Tahan, et see liiguks "tüütu kohustus" lahtrist "vau, mida ma avastasin" lahtrisse. Selleks pean ise oma mõtteviisi mudima: katsetama erinevaid kirjutusviise, mudeleid, teemasid. Laskma lahti ootustest ja lihtsalt lasta voolata.
Tegelikult ju ei olegi paha, kui on ebamugav? Ebamugavustsoon on meie kasvutsoon.
