Mis on ühist identiteedil, keeleteadusel ja semiootikal? Martin Ehala.
On inspireeriv, kui palju on Eestis nii kodumaal kui rahvusvaheliselt hinnatud oma ala eksperte. Nii ka Martin Ehala, kelle raamat on ilmunud hinnatud Routledge’i teaduskirjastuses ning kes on oma töö eest pälvinud ka riikliku teaduspreemia.
Hägusa ja mitmeti tõlgendatava identiteedi mõistmiseks ning valdkonda selguse loomiseks lõi ta oma identiteedi märgiteooria. Ehala väidab, et identiteet on märk, nagu seda mõistetakse semiootikas ja keeleteaduses. Igal märgil on signaal ja tähendus, kuid nende side on kokkuleppeline ja sageli meelevaldne. See tähendab, et ka identiteet on kokkuleppeline ning me mõtestame ja mõistame seda vastavalt oma väärtustele ning väljendusviisidele (sh keel).
„Inimene edastab oma käitumise ja olekuga identiteedisignaale umbes nagu ta kõneleks ning neid signaale lugedes teevad teised inimesed järeldusi tema tõekspidamiste, suhtumise ja tõenäolise käitumisekohta, st tema identiteedi kohta“.
Teisisõnu, me „räägime" ka siis, kui meie suu on kinni.
Sama juhtub koolitusruumis. Ruumi ees seisev koolitaja annab oma energia, stiili, enesetutvustuse, valitud sõnastuste ja käitumisega edasi signaale, mis kujundavad õppija arusaama temast. Kas koolitaja on õppijaga arvestav? Kuidas ta erimeelsustega toimetab? Milliseid meetodeid ja vahendeid valib ta kasutada?
Koolitajal võib olla endast üks nägemus, kuid vastavalt tema langetatud valikutele võib õppija näha midagi hoopis muud. Näiteks mängulisi meetodeid eelistav koolitaja võib arvata, et on kaasahaarav ja mitmekülgne, kuid skeptilise õppijani jõuab sõnum, et ta on lapsik või ebaküps. Igal hetkel ei pruugi koolitaja oma signaale ise üldse teadvustada, kuid rühm tõlgendab neid siiski.
Sama kehtib õppija kohta. Täiskasvanu ei tule ruumi tühjalt, tal on kaasas „olen siin algaja”, „olen selle valdkonna vana kala” või „olen lihtsalt kohal, sest tuli tulla" hoiak. Need on samuti märgid. Kui kogenud osaleja ristab käed ja vaatab telefoni, võib ta signaliseerida igavust, kuid sama hästi ka seda, et ta kardab oma kogenud inimese rolli kaotada, kui tunnistab, et ei tea kõike. Kui keegi ütleb „olen algaja”, võib see tähendada tagasihoidlikkust, aga ka kaitset: kes midagi ei oska, sellelt midagi ei oodata. Signaal on sama, tähendus seejuures võib olla väga erinev. Nii nagu Ehala märgiteooria ütleb, mõistame ja mõtestame signaale erinevalt.
Mind kõnetas ka Ehala „kraadiklaasijaotus", mille järgi rühma võime tegutseda ühtse kollektiivina sõltub sellest, kui tugev on liikmete emotsionaalne side rühma identiteediga. Külm rühma liikmete emotsionaalne side on nõrgem ja tegutsetakse eelkõige omakasu või karistuse vältimist silmas pidades. Kuuma rühma puhul on side tugevam, sest selle nõrgenemine on sageli ohtlik.
Jäin taas mõtlema eri õpperühmadele. Oletame, et meil on kohustuslik koolitus, kuhu tullakse vaid bseetõttu, et töökoht nõuab või on tarvis tunnistust. Nimetaksin seda külmaks rühmaks: kõik on kohal, aga kuulumist ei tunta. Kas sellisel juhul on koolitaja ülesanne gruppi soojendada, et turvalisemat ja sidusamat õpiruumi luua?
Teisalt võib Ehala sõnadest välja lugeda, et kuum rühm ei ole õppekeskkonnas alati toetav nähtus. Kuigi tugev jagatud identiteet toetab grupiprotsesse ja mõnusa õpikeskkonna loomist, võib see tuua kaasa vastandumist teistele rühmadega, mis omakorda viia konfliktideni.
„Identiteedimärgid” oli minu jaoks sisutihe. Lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, et tahaksin loetut kellegagi koos arutada, et kontseptsioonid klaarimaks saaksid. Jään selleks järgmist seminari ootama.
„Identiteet ei ole miski, mis oleme, vaid miski, mis meil on."
