Valisin jalutuskäiguks küsimuse: “Kuidas seostub õppimine inimese identiteedi, rollide ja elukogemusega?”. Minu vestluskaaslane oli 25-aastane noormees, kes lisaks täiskohaga töötamisele teeb bakalaureusekraadi ärijuhtimises, kuid ei ole ise koolitaja ega õpetaja rollis olnud, mistõttu sain temal täiskasvanud õppija perspektiivi.
Esialgu tundus vestlus veidi mehaaniline, justkui etendaksime selles vestluseid mingeid mitteomaseid rolle. Märkasin, et vestluskaaslasel oli keeruline minna teemasse süvitsi, tema vastused jäid pigem üldistavaks ja pinnapealseks. On võimalik, et valitud teema oli tema jaoks kauge ja/või võõras, mis tekitas ebamugavust. Paistis, et rolli mängis tema soov vastata “õigesti” ning “targalt” (samas ma ei kontrollinud seda kuidagi, nt ei küsinud temalt endalt). Kas ka mina võisin seda tahtmatult võimendada? Hmm…
On ka võimalus, et see on meetodi enda mõju ning sokraatiline formaat võibki alguses kunstlik tunduda. Oli näha, et kaaslane pingutab ja mõtleb kaasa. Vestlus muutus sisuliselt sügavamaks siis, kui palusin kaaslasel oma kasutatud sõnu ja mõisteid defineerida ning näiteid tuua. See ei olnud etteheitev “kas tead ikka, mida see tähendab”, vaid siiras palve selgitada, et mõistaksime ühiselt. Lisaks “sundis” see liikuma abstraktselt tasandilt kogemuslikule ning vähendas “mulli”.
Minu jaoks polnud keeruline vaidlusesse laskumist vältida, kuid oli hetki, kus oli keeruline mitte hakata arvamust avaldama. Enamasti juhtus see siis, kui ma vestluskaaslasega ei nõustunud :D Kuigi hindan end asjalikuks aktiivseks kuulajaks ja püüan uudishimulikult uut infot ammutada, olen inimene ja kohtades, kus ma ei nõustu või tean “paremini” (loe: tekib soov kummutada mõnd valefakti), tekib ikka soov oma arvamust vahele lisada. Sõnastasin siit enda jaoks põhimõtte: kui eesmärk on mõtlemise arendamine → hoian tagasi, kui tekib väärinfo, mis võib kahjustada → sekkun. Mis on aga kahjustav? Ja kes seda otsustab? Mina? Kontekst?
Sokraatilise vestluse eesmärk on küsimuste abil aidata inimesel paremini oma seisukohti läbi mõelda ja neid vajadusel muuta. Seda püüdsin ka teha: enda arvamusi endale hoida ning hoopis lisaküsimuste kaudu teist suunata. Kriitiline mõtleja minu näeb aga, et ka sokraatiline meetod ei ole neutraalne. Sõltuvalt sellest, milliseid küsimusi eri hetkedel kasutan, liigub vastaja mõte minu valitud tee suunas – küsimused on suunavad ning vestluse trajektoor sõltub küsijast. Siinkohal võib mõelda edasi, kas üldse on võimalik neutraalne õppimise fasiliteerimine? Ehk ei peagi see olema neutraalne, vaid vastutustundlikult suunav?
