Järgnev on minu refleksioon Imre Özgüni artiklist "Critical Thinking and Case Method – A Short Reflection on Teaching Sustainability".
Mind kõnetas väga autori idee kriitilisest mõtlemisest. Tema arvates ei ole kriitiline mõtlemine mõõdetav tulemus, vaid peegeldav protsess, mis kutsub tudengeid märkama, analüüsima ja kahtluse alla seadma oma mõttemustreid, eelarvamusi, hoiakuid, väärtuseid ning seda, mida ja miks nad võtavad iseenesestmõistetavalt. Olen ise mõtisklenud kriitilise mõtlemise definitsiooni üle ning jõudnud üpris samale arusaamale. Kuid nagu iga asjaga, mis pole mõõdetav: kuidas saada aru, kas olen “kriitiline mõtleja”? Kust jookseb piir? Termini abstraktsuse tõttu on oluline meeles pidada, et kriitilise mõtlemise õpetamiseks ja arendamiseks ei ole üks-suurus-sobib-kõigile lahendust.
Teine oluline märksõna, mis artiklist kerkib, on jätkusuutlikkus. Hetkel ühiskonnas väga kuum ja laialt kasutusel sõna. Enamik meist mõtleb selle all teadlikku tarbimist: kus eelistame jalgratast taksole, joome märjukest otse klaasist nagu suur inimene, selle asemel, et võtta kõrs, või ostleme teise ringi poodides ja ostame kohalikku. Paraku unustame sageli, et jätkusuutlikkus on midagi oluliselt laiemat. See on kui tasakaalustamise kunst, mille eesmärk on leida balanss majanduslike ja sotsiaalsete aspektide, looduskeskkonna, ressursside kasutamise ja muude eluvaldkondade vahel. Kas parim lahendus on alati see, mis keskendub rohelisele mõtteviisile, kuid jätab tahaplaanile meie vaimse tervise ja ressursid? Ei pruugi. See teebki jätkusuutlikkuse ja kriitilise mõtlemise seosed nii põnevaks.
Rollimäng on tööriist, millega on võimalik mõjutada üliõpilaste perspektiivi ja julgustada sügavamaid arusaamu. Rollimäng võimaldab ehitada lahendustele orienteeritud mõtteviisi, kiiret probleemilahendus- ja argumenteerimisoskust ning treenida otsustusvõimet.
Rollimäng lühidalt: osalejatele antakse ette probleemi/ülesande püstitus, millele nad peavad ettemääratud aja jooksul lahenduse leidma ilma end teemasse kaotamata.
Minu silmis on rollimängu suur tugevus see, et enamasti ei ole seal tõelist lahendust. Seega on mängijatel võimalik leida enda “õige” ja “vale”. Lisaks näeme, kuidas hakkab tööle mängijate enda taustteadmine, kogemused ning uskumused.
Üks mängu põnevamaid osasid on hetk, kui osalejad peavad hakkama väitlema ning “süüd veeretama”. See võimaldab reflekteerida enda positsiooni ja arvamuste üle. Kas jääd endale kindlaks või vannud vastase seisukohale alla? Mis saab siis, kui minu lahendus on jätkusuutlik, aga samamoodi on seda ka vastaspoole lahendus? Dilemmade kaudu õpime, et maailm pole mustvalge, õpime kriitilist mõtlemist ning seda, kuidas tekivad ning langevad koalitsioonid ja opositsioonid.
Oluline tähelepanek: rollimängu läbiviija peab jääma neutraalsesse, passiivsesse rolli, vajadusel sekkuma, et rütmi hoida, ning tegema kindlaks, et igaühe hääl on kuuldud. Ei tasu karta hõõrdumist ja põrkuvaid arvamusi – need on tähtsad reflekteerimismomendid. Ning peatumine, reflekteerimine ja küsitlemine ongi kriitilise mõtlemise alustalad. Seega mõnikord on isegi vajalik ja julgustatud tekitada pinget, frustreerida ning suunata osalejaid või õppijaid teist perspektiivi nägema.
Täiendavad mõtted rühmakaaslaste refleksioonide toel:
Novot! Pööra ikka rohkem tähelepanu sellele, mis on ülesanne, ja sellele, mida loed! Grupikaaslased pakkusid välja artiklid, mille vahel valisime, ning mina olin esimene, kes oma refleksiooni valmis kirjutas. Teiseks jõudis selleni Karina, kes tõi kohe esile, et "jou, see pole ju teadusartikkel". Ja tõepoolest, ei ole. Seepeale tekkis arutelu, et mis teeme: kas hoiame kramplikult ülesandest kinni ja valime uue artikli või jätkame sealt, kus oleme, ning võtame juhtunu põneva õppetunnina kaasa.
Minu meelest pakkus tekkinud olukord reflektsioonitasandil lausa uue leveli: mõni märkas oma tekkis ebakindluseid, sest põdes, et sai ülesandest valesti aru, mõnel tekkis hirm, et oleme ülesande valesti lahendanud, mõni sai meeldetuletuse "usalda, aga kontrolli", mõni nägi oma süütenööri pikkust. Ning selleks me ju õpimegi, et iseenda paremini mõista, väljendada, osata eluga toime tulla (muidugi otsime lisaks sellele ka tõenduspõhiseid töö- ja õppemeetodeid 😉).
Kõigest olenemata nägin, et võtsime siiski artiklist kaasa huvitavaid tähelepanekuid ning kindlustunnet oma õpiampsuks valitud meetodi osas. Rollimäng ja juhtumipõhine õpe töötavad ning seda lausa tõhusalt. Olgugi, et see on pedagoogiline arvamusartikkel, on meil kellegi teise kogemustest rohkelt õppida.
