“Mina on kõik see, mida inimene võib pidada enda omaks, mitte ainult oma keha ja psüühiline jõud, vaid ka riided, maja, naine ja lapsed, esivanemad ja sõbrad, reputatsioon ja töö, maa ja hobused, jaht ja pangaarve” (James, 1890/1952, lk 188).
Olen seni mõtestanud identiteeti n-ö igapäevakäsitluses, kus identiteet tähistab peamiselt selget arusaama iseendast, mis koosneb erinevatest minakontseptsioonidest ja on dünaamiline, ajas muutuv. Artiklist noppisin välja Strykeri teooria, mille järgi hierarhia on hoopis vastupidine: minakontseptsioon koosneb eri identiteetide ehk internaliseeritud rollide süsteemina.
Enese jaoks identiteeti lahti mõtestades paneb mind imestama, et meil pole sellest tekkinud ühtset arusaama (või me pole selles lihtsalt kokku leppinud). Kuniks igaüks oma köögilaua taga, kontoris või teadustöö kaitsmisel teemat oma nurga alt vaatleb, ei ole meil võimalik tekitada suurt (avalikku) diskussiooni selle detailide üle. Pigem jääme vaatlema, kumb lähenemine ikkagi õigem on. On oht, et räägime teineteisest mööda, kuigi püüame eri sõnavaraga juhtida tähelepanu samadele omadustele.
Rõõm oli lugeda, et nii mõndagi olen Strykeriga sarnaselt mõistnud: inimesel on mitu identiteeti, mis mõnikord üksteist toetavad, teinekord põrkuvad ning vahel on nii kauged, et paistavad täiesti eraldiseisvad. Seejuures peame mõnda olulisemaks kui teist, millest sõltuvad meie mõtted, teod ja otsused ning see, kuidas maailmaga suhtleme.
Küll aga ei leidnud ma enesest vastust küsimusele "Kas identiteet on oma "tõelise" mina avastamine või miski, mida teadlikult ise loome?" Mõlemad vastused paistavad justkui tõesed. Võib ju olla, et eneseotsingute ja refleksiooni toel jõuame lähemale sellele "päris"minale, kes on mattunud teistelt üles korjatud uskumuste, teadmiste ja ütlemiste alla. Kes oleme olnud väiksena, kuid kelle oleme elutormis (hetkeks) kaotanud. Samas võime ihaldavalt vaadelda teisi ja anda endast kõik, et kirjutada osi oma identiteedist ümber nii, et ka ise selliseid omadusi või rolle kannaksime. Teha tööd, et olla see, kes tahame olla.
Vaieldamatult mängivad siin rolli sotsiaalsed suhted ja dünaamikad – kuidas saame üldse teada, mis on "päris"mina soov? Kas mitte kõik meie osad pole mõjutatud sellest, mida olen kogenud ja kuulnud? Kas minus on üldse puhtalt mind alles?
Need on keerulised küsimused, milles ka McCall ja Simmons, Stryder ning Riesman ei ole ühel meelel.
Selge on see, et mõned identiteedid ei sobi kokku. See võib selgelt väljenduda ka õppijas: Tõnu on terve elu arvanud, et ta on matas halb, kuid täiskasvanuna kursusele minnes on ta tulemuste saavutamisel teistest peajagu üle. Nõuab tükk tööd, et kirjutada üle see lugu, mida oled endale terve elu rääkinud, ning otsustada, kas oled valmis vastu võtma uue identiteedi. Nagu sõnavad Berry ja Phinney – kõige raskem on uue identiteedi omandamise ja vahetamise aeg. Kui oleme midagi sõnastanud, kuid ei leia uusi sõnu, olemegi vanas loos kinni, mis omakorda mõjutab meie identiteedi dünaamilisust.
Kuid identiteedi areng on oluline. Nagu kirjutavad Marcia jt, mõjutab identiteedi staadium (saavutatud, moratoorium, hajus, suletud), inimese enesehinnangut, enesekindlust, (moraalset) mõtlemist, intiimsust ning ärevustaset. Võiks ümaralt öelda, et lausa meie suutlikkust tulla eluga toime.
Võtkem siis avatud meelega vastu oma identiteediloo mõtestamist, integreerimist ja kõigi valikute vahel endale truuks jäämist. Katsetamist, eksimist, ilmajäämist. Ning oma identiteedi lõputut mudimist.
Ringlev ülevaade 29. septembril:
Professionaalne identiteet kujuneb terve elukaare jooksul. See hõlmab endas nii erialaga seotud aspekte, nt õpiteekond, koolituskogemus, eeskujud, karjäärimuutused ja mitmikkarjäärid, kriisid ning õnnestumised. Teisalt mängivad olulist rolli eraelulised sündmused, sh suhete loomine või lagunemine, kolimine, huvialad, motivatsioon, arenguga seotud kogemused, mõtteviisi muudatused jms. Kuidas siis võiks täiskasvanukoolitaja jutustada oma professionaalse identiteedi kujunemise lugu? Jagades kõige eelnevat õigesti doseeritult ja kuulaja vajadustest lähtuvalt. Neid lugusid jutustades on koolitajal vastutusrikas ülesanne leida tasakaal samastumise ja autoriteedi loomise vahel.
Identiteet kui koju jõudmise tunne.
Sageli visatakse identiteediga seotud diskussioonides üles sõna "haavatavus". Kuigi seda seostatakse autentsuse ja aususega, peab ka haavatav olles olema eneseteadlik. Ei tasu minna jagama haava, mis on alles värske ning teeb haiget – selles punktis võib igasugune tagasiside vere lahti tõmmata. Tõeline haavatavus peab jääma ruumi, kus on turvaline, tuttav ning hoitud olla. Kui haav on paranenud, saab ka võõras ruumis olla haavatav ja jagada lugu, mis on lahenduse leidnud või teel sinnapoole.
Mina = kõik, mida inimene võib pidada enda omaks (nii tunded kui materialism)
Täiskasvanukoolitaja identiteet koosneb personaalsest, sotsiaalsest ja professionaalsest, mis võivad üksteist kas täiendada või rollist ja suhetest olenevalt konflikti sattuda.
Mitu viisi on, et sama nähtust vaadelda? Mitut teooriat on tarvis, et seda mõista? Vahel tekib tunne, et igaüks tahab luua oma teooria ning lõpuks saab neid nii palju, et need räägivad samast erinevaid sõnu kasutades. Tänases vestluses tundsin aga vastupidist: iga lähenemine ehitus kenasti teisele. Eks siin võib ka õppejõududele pai teha. Tänutäheks asjaliku ülesehituse ja presentatsiooni eest.
Narratiivse identiteedi teooria - inimene konstrueerib identiteeti oma eluteele ja elukogemustele tuginedes; see kujuneb ja kinnistus lugude kaudu
Sotsiaalse identiteedi teooria - inimese mina- ja enesekäsitus kujuneb osaliselt tema kuulumise kaudu sotsiaalsetesse rühmadesse; liigitame ennast ja teisi rühmadesse ning eristame/võrdleme selle põhjal sise- ja välisrühmi ehk „meid“ ja „neid“ (nn meie-nemad vastandus)
Sotsiaalse kategoriseerimise teooria - enesemääratlus on mitmetasandiline ja sõltub sotsiaalsest kontekstist. Sõltuvalt gruppidest ja sotsiaalsetest
olukordadest võib enesetunnetust mõjutada kas inimese individuaalsed eripärad või/ja kuulumine, kuulumise tähendus mingisse gruppi; enesekategoriseerimine, enesemääratlus, grupipõhine enesekategoriseerimine
Rolliidentiteedi teooria - identiteet kujuneb sotsiaalsetes rollides ja suhetes; rolliidentiteet on seotud positsiooni ja rolliga sotsiaalsetes suhetes. Inimesel on mitu rolli ja neile vastavaid, seotuid identiteete, mis ilmnevad erinevates olukordades. Olukordadest tulenevalt võivad erinevad rolliidentiteedid muutuda esiletõusvaks
Dramaturgilise identiteedi teooria - sotsiaalset suhtlust võib käsitada etendusena (laval ja lava taga), milles inimene esitleb ennast teistele viisil, mis aitab kujundada soovitud muljet ja olukorra tõlgendust; kohandab oma eneseesitlust vastavalt olukorrale, auditooriumile ja sotsiaalsetele ootustele
Identiteedimärkide teooria - identiteedimärgil on kaks poolt: signaal ja tähendus. Identiteedisignaaliks võib olla näiteks välimus, keel, riietus, käitumine või teadlikult valitud sümbol. Signaaliga seostatav tähendus hõlmab rühmale omistatud väärtusi, hoiakuid, norme ja stereotüüpe
