Professioon - elukutse, selle staatus, positsioon ja võim ühiskonnas, mille tulemusel üks ametirühm eristub teistest
– viitab kõrge staatusega ametirühmale, mis eristub manuaalse või lihttöö tegijatest ja tööliskutsetest
– ajalooliselt kõrge staatusega professioon kannab majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist väärtust
Professionalism - kirjeldab professiooni sisu ja ressursse, osutades ülesannetele ja tegevustele, milleks on vaja teatud teadmistebaasi, ning sätestab selle funktsioonid, võimekuse ja jätkusuutlikkuse. Omadused:
– pühendumine klientide huvidele
– erialaste teoreetiliste teadmiste kogum, mida arendatakse edasi
– ainulaadsete oskuste, praktikate ja tegutsemisviiside kogum
– võimekus teha õigustatud otsuseid ebakindlas olukorras
– selgetel alustel korraldatud viis, mis võimaldab õppida kogemustest
– professionaalse kogukonna arendamine
Professionaliseerumine - protsess, kus üks ametirühm püüab saavutada professioonile omaseid tunnuseid, nt parem positsioon ja kõrgem staatus ühiskonnas
– ametirühma tasandil on eesmärk sisu mitmekesine arendamine, avalikkuse tunnustuse saavutamine ja töö kvaliteedi tagamine
– indiviidi tasandil on eesmärk kuuluda mingisse ametirühma koos vajaliku teadmistebaasi omandamise ja professionaalse käitumine omaksvõtmisega
Kuidas need mõisted väljenduvad ühe professiooni (õpetaja) näitel?
Autonoomsuse tõus tekitab tunde, et mind kui pedagoogi usaldatakse, samas selle puudumine vähendab õpetajate tööalast motivatsiooni, rahulolu ja mõjuvõimu ning võib tekitada stressi, frustratsiooni ja tuua kaasa professionalismi nõrgenemise. Eri õpetajad tajuvad autonoomsust aga erinevalt, nt
– isoleeritult tegutsedes ja õppetööd planeerides
– olles kontrollijatest vaba
– kollegiaalseid suhteid arendades.
Õpetajal on vaja võimalust tunda end oma ala professionaalina, kes on hinnatud – kui identifitseerin end eksperdina, usaldan ka ise tänu sellele end rohkem.
Kogukond on määrava tähtsusega. Kogemuste jagamine, koostöine planeerimine, kollektiivne otsustamine ja tugi suurendavad õpetaja professiooni usaldust ning autoriteeti.
Ajalooliselt on õpetaja rollil olnud lainetav tähtsus ja autonoomsus ning seda on eri aegadel kas (väga) kõrgelt või madalalt hinnatud. On näha, kuidas need lained on kajastunud ka õpetajate minapildis.
Rolli staatus määrab professionalismi väljendumise.
Professionaalsus väljendub järjepidevas arengus, mitte vaid omandatud hariduses.
Pane kirja, kuidas mõistad professionalismi, õppimise ja identiteedi vahelisi seoseid.
Professionaalsus ei ole ainult teatud oskuste või teadmiste kogum, vaid pidevas arengus olev nähtus, mida kujundavad õppimine ja identiteedi areng.
Identiteet peegeldab inimese arusaama endast professionaalina ning mõjutab tema valmisolekut õppida ja muutuda. Identiteedi areng võib mõjutada ka professionaalseid väärtushinnanguid ja tööalaseid otsuseid, kuidas inimene tajub oma professionaalsust ja õppimisvajadust.
Professionaalne identiteet koosneb osades nagu kes sa oled (inimene), töö, mida teed (amet) ja keskkond, milles sa seda kujundad.
Professionaalsuse areng sõltub sellest, kuidas inimene suhestub oma tööalase identiteediga ja milliseid õppimisvõimalusi ta kasutab.
Organisatsioonid peaksid arvestama, et töötajate professionaalne areng ei toimu eraldi, vaid on osa nende identiteedi kujunemisest.
Kõige olulisem ei ole see, kuidas õpitakse, vaid õppimise muutumine identiteedi osaks.
Inimesed õpivad erinevalt, mistõttu on oluline mõista erinevaid õppimiseelistusi (mitte õpistiile!):
1. Mõtestatud tajumine (imiteerimine ja vaatlus) - ekspertide eeskuju järgimine
2. Osalemine - õppimine koos teistega
3. Omandamine - suur tähtsus teadmiste edasiandmisel ja oskuste õppimisel
4. Harjutamine - sama tegevuse kordamine võimalikult sarnases situatsioonis
5. Avastamine - arusaam, et me õpime kogu aeg eri igapäevastes situatsioonides, mitte vaid koolis
Mis loetust haakus sinu varasema teadmisega?
Ajalooliselt on professiooniks peetud juriste, arste, kirikuõpetajaid, advokaate, insenere jt n-ö puhtaid, tugevaid või tõelisi professioone. Kuivõrd see tundub 21. sajandil meelevaldne, siis on mõistetav miks varasemalt (ja kohati ka täna) vaadeldakse neid kui “kõrgemaid” või “tõelisemaid” professioone, sest neil on kindlad kriteeriumid ja piirid.
Professionaali definitsioon on ajas muutunud – kui traditsiooniliselt on rõhutatud autonoomia, staatuse ja prestiiži rolli, siis tänapäeval on professionalismi omadused muutunud, nt oluliseks peetakse ümbermõtestamist, paindlikkust ja dünaamilisust.
Ametid ja professioonid on ajas muutuvad, sest tekib juurde uusi ameteid kui kaob ja muundub varasemaid. Kuna ametid ei ole täna enam nii selgepiirilised, siis kuidas eristada professiooni ja professionaale?
Professionaalsus on kui hea kvaliteedi sünonüüm.
Milline oli uudne teadmine? Kuidas saad uut teadmist rakendada?
Minu sõnavarasse lisandusid mõisted deprofessionaliseerumine (klassikaliste professioonide taandareng) ja reprofessionaliseerumine (professionalismi mõiste ümbermõtestamine).
Põnev tähelepanek oli, kuidas tänapäeval peavad professionaalid järgima organisatsiooni seatud reegleid ja standardeid, mis piirab nende autonoomiat ja ametialast tegevust. On hea mõtteharjutus, kas see pigem pärsib professionaalide arengut, sest vaja on tõusta vaid organisatsioonitasemele, või aitab see pigem kaasa üldise taseme tõusule?
Allikad:
Sirk, M. (2020). Kutseõpetajate muutuv professionaalsus. (Doktoritöö). Tallinn: Tallinna Ülikool. https://www.etera.ee/zoom/99914/view?page=5&p=separate&tool=
Manon, C. P., Ruijters, P., Simons, R.-J. (2020). Professionalismi, õppimise ja identiteedi kontseptsioonide sidumine. EHA ajakiri. https://ojs.utlib.ee/index.php/EHA/article/view/eha.2020.8.2.02a/version/11518/11679
