Olen Tais. Kell on 16.15. Algab veebiloeng. Olen tänulik, et mul on võimalus olla teisel pool maakera, kuid sellegipoolest õppeprotsessis osaleda. Ning mitte hübriidvormis, mis õppejõududelt ja kaasõppijatelt kohanemist nõuaks, vaid planeeritud e-õppes.
Ometigi märkan taas, et veebiõpe vajab, et hoiaksin end tunduvalt rohkem koos. Ühiselt õpperuumis viibides tuleb see mul (pigem) kergusega, eriti kui teema mind kõnetab. Tean, et keskendumiseks pean segajaid vähendama (nt arvuti sulgema või kõik aknad kinni panema), ainult märkmete akna lahti hoidma, vett jooma, aeg-ajalt sirutama jms. Veebiõppes kehtivad samad reeglid, kuid nende järgimine on erakordselt keeruline. Märkan, et võin hetkega oma mõtetesse või internetiavarusse kaduda.
Tegin oma grupitöös (kus pidime end gruppides 15 minuti jooksul tutvustama) ettepaneku, et jätame ülesande vahele, kuna kõik ruumisviibijad olid üksteisega tuttavad. Minu rõõmuks tulid teised ideega kaasa, mis tähendab, et saime selle arvelt aega panustada hoopis sisulisse õppimisse. Õppijana pean oluliseks, et saime ise töö tempo ja vormi valida. Järgnevalt (uued) mõtted, mille tänu õppetööle enda jaoks sõnastasin:
- Teooria rõhutab, et meetod peab olema kooskõlas eesmärgiga. Minu meelest on just see seos praktikas kõige nõrgem. Meetod valitakse sageli selle järgi, mis tundub mugav või andragoogiliselt korrektne, mitte selle järgi, millist võimekust on vaja kujundada. Oleme oma kursuselgi märganud, et mõnikord on meetodite valik väga läbimõeldud ja teinekord täiesti suvaline. On jäänud mulje, et paljusid meetodeid kasutatakse „for fun” ning siis hüpatakse edasi ilma sisu selgitamata ega seostamata. Tekib küsimus, kas seda on vaja õppijatel või koolitajal.
- Igaüks teab ise, mis on tema jaoks turvaline. Vahel lähevad õppes kasutatavad mängud väga personaalseks, intiimseks ning kutsuvad isiklikke mõtteid jagama. On oluline, et koolitaja annab õppijale vabaduse ise oma piiride üle otsustada.
- Koolitaja peab olema teadlik sellest, et õppimine ei pruugi olla meeldiv elamus.
- Ajaline surve töötab vastu sügavale mõtlemisele ning ka andragoogilises õppes on palju kiirustamist. Vahel on õppijate jaoks oluline mõni harjutus või diskussioon lõpuni viia, kuid planeeritud ülesanded on vaja ära teha, seega sellest vajadusest sõidetakse üle.
- Meid suunatakse pidevalt grupitööle, enne kui oleme iseseisvalt jõudnud mõelda ja enda peast sisendit koguda. See tähendab, et mul ei jää aega, et kõigepealt enda jaoks uus info ära seostada ning pean hakkama kohe teiste jaoks sõnastama ja/või nende mõtteid kuulama. Palju soodustatakse suhtlusviise, meeskonna ehitamist, vähem pööratakse tähelepanu iseseisvalt mõtestamisele. Tahaksin rohkem aega mõtlemiseks.
Tundsin puudust diskussioonist, kuidas ära tunda, et valitud meetod ei tööta. Meetodi valimine on oluline, aga sama oluline on oskus vajadusel meetodist loobuda.
Teine õppekohtumine. Mina olen endiselt Tais, kaaslased klassiruumis. Tunnen kurbust, et ei saanud täies mahus läbida kovisiooni praktikat. Olen meetodiga tuttav, kuid ei ole seda läbi teinud. Olin kui kärbes seinal, kuulaja rollis: on raske, vahel heli hakib, inimesi ei näe, tunnen, et olen protsessist kaugel. Poole peal tajun, et ei kuula enam üldse. Tunnen, et vastutan ise enda õppe eest, sest olen valinud mitte olla kohal ja sees tekib kerge süütunne: miks üldse siin arvuti taga istun, kui mõttega kohal ei ole? Kas panna kaas kinni ja olla pärismaailmas kohal või peaksin end suruma ja rohkem pingutama? Valisin jääda ekraani taha, kuid ei suutnud end siiski päriselt kohale vedada. Tunnen, et raiskasin aega. Otsustan, et annan endast parima, et tulevikus õppekohtumistel kohal olla.
Sellegipoolest võtsin kovisioonist kaasa teadmise, et protsess nõuab elus probleemi, mis lahenduseta kapil seisab. Kui ette pole antud sisendit, et õppija peab mure lauda panema, tõmbavad paljud lukku, justkui elus polekski ühtegi muret. See pärsib protsessi. Sama tajusin ka eelmisel kohtumisel intevjuusid läbi viies. Õppijana tahaksin ette teada, et end ette valmistada, et tegu ei oleks mänguga, vaid saaks kohe ka praktilist väärtust, mida oma elus rakendada.
