Järgnev analüüs ei toetu ühele konkreetsele refleksioonimudelile, vaid püüdleb kriitilise refleksiooni põhimõtete ja olemuse suunas. Esimesed kaks õppekohtumist tõid minus esile väga erinevaid tundeid, alustame algusest.
Buss hilineb, jõuan klassi minut peale kohtumise algust, tõttan vabale kohale. Õnneks on õppejõud alles alustamas sissejuhatuse ja häälestusega ning suudan lisaks oma kehale ka mõtte ruumi kohale vedada. Mul on soe tunne, õppejõud on tuttavad, nooruslikud ning minu jaoks on kõik väga loogiline, hästi selgitatud. Mida kohtumine edasi, seda rohkem tekib diskussiooni mõistete, kokkulepete ja tähenduste üle. Tunnen trotsi. Huvitav, miks…? Astun endaga dialoogi ning püüan mõista, mis mind hõõrub. Kas tunnen, et kiirustan rütmi takka, sest mul on tunne, et oleme ühel teemal liiga kaua peatuma jäänud? Aga kuhu mul üldse kiire on – mina ju ei vea seda kohtumist? Pole üldse minu öelda või teha, kui kaua igale asjale aega võtame. Mõistan, et diskussioon on minu jaoks end ammendanud, sest kursusekaaslaste seas pidev ringlev kriitika tekitab minus pahameelt. Tahan tõstatada küsimuse, miks siin olete, kui iga asi näib viltune, kinnine ja iseendaga vastuolus. See ei ole esimene kord, kui seda tunnen, seega on pallike mu kõhus aina kasvamas. Pean seda lahustama. Kuidas? Tuletan endale meelde, et (konstruktiivne) kriitilisus on arengu alus – kui diskussioon alguse saab, on sellel järelikult põhjus.
Vahemärkus: nautisin Raineri refleksiooni lugemist ning tunnen, et see aitas mul tundega toime tulla. Tahan olla “tolerantne” ka seisukohtade osas, mis ei ole minu peas esimene valik, mida ma tingimata kohe ei mõista ning mis kutsuvad välja minu enda arusaamasid.
Õppejõud kutsub meid tagasi Manziraga. Olen olnud viimasel ajal heliteraapia lainel ja minu sees tekib ilus äratundmine. Ma saan ju neid maailmaid siduda! Kaks päeva hiljem läksin poodi ja ostsin instrumendi ka endale, et seda nii isiklikus elus kui koolitustel ära kasutada. Imeline praktiline kaasavõtt esimestelt kohtumistelt.
Istun autos, sõidan Tallinna suunas, algab kohtumine. Liitun tänu kursusekaaslastele veebikõnes, variant, mida olen vähe kasutanud, sest eelistan olla ruumis ja kuulda diskussioone. Kuna veebilisi on veel, tekib meil oma grupp, kellega tööd teha. Olen tänulik ja tunnen kergelt süümekaid: tegime küll kokkuleppe, et veebis liituda on okei, kuid sellegipoolest ei soovi ma õppejõududele ega -kaaslastele ebavajalikku lisakoormust tekitada, oodates, et nad mind õppega kaasas kannavad. Ma ei taha olla tüliks. Näen selles soovis ilu ja teistele mõtlemist, kuid ka väga sügavale juurdunud “ma ei taha olla koorem” ning “tahan teised seada esikohale” mustrit endast märku andmas. Taas vestlen iseendaga, et tuletada endale meelde, kuidas kõik osapooled on selliste tingimustega nõustunud ning selles ruumis on taoline käitumine vastu võetud. Päeva edenedes tunnen ka ebamugavust ja raskust, sest ruumis toimunud arutelud ei jõua hästi kohale, pean ise palju pingutama. Kas olen veebis osaledes isegi rohkem mõttega kohal, sest see nõuab minult pingutust? Huvitav märkamine. Ruumis viibides olen mõnikord väga kohal, teinekord aga vaimselt täiesti mujal. Veebis osaledes tunnen aga rohkem pingestatust iseendas, mis sunnib mind enamgi tähele panema.
Jõuan Tallinna, pean hakkama ülikooli poole astuma. Kõndides taipan, et järgneb paaristöö, mis tähendab, et pean ruttu maha istuma. Maandun hoopis teele jäävas kohvikus ning jõuan kohale pelgalt minut enne töö algust. Huhh… Oleme mõlemad veebis, intervjuu läheb kergusest, kuigi nõustume, et ette antud küsimused kordavad iseend ning kaldume neist kõrvale. Sellegipoolest tunnen, et õpiväljundid said saavutatud, sest reflekteerisime juba kahekesi ruumis istudes selle üle, mis on ülesande tugevused, nõrkused ning kelle jaoks võiks see kasulik olla.
