Viimaste kohtumiste eel märkasin, et kuigi semester on olnud väljakutsuv ja pingeline – palju arvestuslikke grupitöid, pingeid kursusekaaslaste vahel ja muutusi eraelus –, tunnen sellele ainele mõeldes rahu. Õpe on kulgenud heas tempos, pakkunud arutelusid, refleksioonivõimalusi ja ruumi iseenda märkamiseks. Samas üllatas mind eelviimase kohtumise alguses enda reaktsioon sõnadele „grupitöö“ ja „rühmas arutelu“. Seest käis läbi sügav jõnks ning mõtlesin: kas saaks palun ühe loengu, ma ei jaksa enam grupis toimetada?! Tavaliselt tajun end koostöise õppijana ning märkan, kuidas selle semestri mõjud on mu eelistatud õppevormi (ajutiselt) mudinud.
Aprilli kohtumistel keskendusime juhendaja kompetentsidele, enda kui juhendaja mõtestamisele, juhtumianalüüsile ning kursuse tagasivaatele. Krutskiga kuulamisharjutus lõi hea häälestuse: enne ühist diskussiooni oli vaja soojaks saada ning harjutada kohalolu ja kuulamist. Kovisioonigrupis kogemuse üle arutlemine tundus pigem varasema protsessi kordus, sest olime kovisiooni järel juba kriitiliseks refleksiooniks aja võtnud. Siiski oli see andragoogiliselt loogiline: täiskasvanud õppija vajab aega kogemuse mõtestamiseks ja seostamiseks ning tahaksin uskuda, et mõned mõtted olid jõudnud settida ja paremini sõnadeks vormuda.
Juhendamiskompetentsidest ühiskollaaži loomisel kogesin, kuidas loominguline meetod võib fookust hajutada. Lõikamise ja kleepimise käigus ununes lähteküsimus ning valisin ajakirjast pigem sõnu, mis kõnetasid, kuid ei haakunud tingimata teemaga. Ühel hetkel tajusin vajadust protsessi suunata ja pakkusin meeskonnale, et hakkame nüüd struktuuri looma. Seejärel hakkasid pooled meist mõtteid sorteerima ja lõuendile sättima. Oluline hetk tekkis siis, kui Ruudi küsis, kas üks tema lõigatud mõte sobib, mille peale uurisin, kas ta küsib minu luba. Tundsin hetkeks, et äkki olen protsessist üle sõitnud ja n-ö väike diktaator, kuid hilisemas refleksioonis selgitas Ruudi, et tema oli mõttega alles eelmises faasis ning oli pigem tänulik, et kumbki meist sai oma asja ajada.
Teisel õppepäeval saatis mind kergus ja tunne, et “see on minu päev”. Juhtumi koostamine ja lahendamine sujus ning sai lausa tehisaru abile etteantud ajast kiiremini sooritatud. See lõi võimaluse võtta pikem lõunapaus ja kohtuda sõbraga, et siis õnnelikumana õpiruumi tagasi jõuda. Ülesanne aitas otseselt saavutada ühe kursuse õpiväljunditest: juhtumi koostamisel ja lahendamisel tuli mõelda osalejate vajadustele, valida sobivaid meetodeid, kavandada juhendamisprotsessi ja toetada õppijat eesmärgini jõudmisel. Taaskord märkasin, kui sujuvalt oli õpe korraldatud: kõigepealt varasema jagamine, mis seoti kohe ülesandesse sisse. Tundub, et iga tegu selles aines on eesmärgipärane ning õppijana naudin seda tunnet. Ei teki küsimus: “Milleks me seda teeme?”. Tahaksin öelda, et olen seda mõistnud juba varem, kuid kogemusõppe kaudu hakkab eriti selgelt kohale jõudma, et hea õpe ongi disainitud nii, et õppija liigub loomulikult õpiväljundite saavutamise suunas.
Viimaste kohtumiste hea vibe, kergus ja zen-tunne näitasid, et õppimine ei pea olema pinges ega ülejuhitud. Mõtted on teretulnud siis, kui ruum on turvaline, tempo sobiv ja juhendaja toetab protsessi eesmärgipäraselt, kuid piisava vabadusega.
