See kirjatükk on analüütiline tagasivaade minu õppele aines "Meetodid ja juhendamisviisid erialases tegevuses". Kursuse alguses seadsin endale kolmeosalise isikliku õpieesmärgi:
- Koguda tehnikaid, tööriistu, harjutusi ja võtteid, mida tulevikus koolitades kasutada;
- Mõista ja teadlikult valida, millistes situatsioonides kindlaid meetodeid kasutada;
- Koostada enda jaoks töövihik, kus need kõik on ühes kohas kirjas.
Täna reflekteerides märkan, et kahele ja poolele punktile saan rohelise linnukese juurde joonistada. Lisaks meetodite kogumisele sain neid vahetult kogeda, kogetu üle mõtiskleda ja analüüsida, järeldada ja kontseptualiseerida ning uusi võtteid ka aktiivselt praktikasse rakendada. Õppeprotsessi analüüsides näen Kolbi teooria praktilist rakendumist ja seda kuidas õppijaid suunati samm-sammult õpiväljundite saavutamise suunas. Minu tööraamat on veel täienemisel, sest hindan ise koostatud materjalipanka, kus saan olulise info oma käe järgi seada ja süstematiseerida.
Õpikogemuse loos reflekteerides olen lähtunud kriitilise refleksiooni põhimõtetest ja Rolfe jt refleksioonimudelist ”Mis? Mis siis? Mis edasi” (“What? So what? Now what?”). Selles enesehindamises lähtun neljast õpiväljundist, mida illustreerin kogemuste, sooritatud ülesannete, teooriate ja muu kõnetavaga, mis on aidanud mul neid saavutada.
Õppija valib osalejate vajadustele ja kohtumise eesmärgile vastavad meetodid või juhendamisviisid.
Olen varasemalt meetodeid kasutanud pigem intuitiivselt ning pole teadlikult põhjendanud, milliseid meetodeid valin kasutada, millises olukorras ja millist eesmärki need täidavad. Andragoogikaõpingute jooksul olen saanud kinnitust, et mõnikord on mu intuitsioon olnud täpne, kuid on õppeolukordi, kus oleksin saanud valida paremini. Õpingud on mind tasa ja targu suunanud valima teadlikumalt, analüütilisemalt ning õppijast lähtuvalt. Sel kursusel tundsin aga suurimat muutust. Kogedes õppijana erinevaid mängulisi ja struktureeritud meetodeid, kovisiooni, sokraatilist jalutuskäiku jmt, tajusin selgemalt piiri – millistel hetkedel tundsin tõrget, millal ja kellega kasutada mängulisi meetodeid ning kust jookseb tasakaal individuaalse ja rühmatöö variatiivsuse vahel. Seejuures mõistan, et see on minu isiklik kogemus ning märkan, et kaasõppijate kogemused, piirid ja refleksioonid erinevad sellest. Tänu harjutustele järgnenud aruteludele mõistan paremini, et sama meetod võib eri õppijates tekitada väga erinevaid reaktsioone ning seetõttu peab juhendaja meetodit valides arvestama nii eesmärgi, grupi eripära kui ka võimalike osalemispiirangutega.
Nagu sõnastasin õpikogemuse teises loos – ma ei vali enam meetodeid selle järgi, mis oleks äge või lõbus, vaid selle järgi, mis täidab seatud eesmärki ning sobib sihtgrupile. Olen meetodite valijana muutunud kaalutletumaks, ettevaatlikumaks ja sihipärasemaks. Eriti selgelt ilmnes see ülesandes “mina kui meetodi läbiviija”, kus valisin 10 eluvaldkonna mudelil põhineva eneseanalüüsi. Minu eesmärk oli pakkuda osalejatele aeg, ruum ja tööriist teadlikuks tagasivaateks oma nädalale. Meetodi valikul lähtusin sellest, et osalejaid huvitavad valdkonnad eneseareng ja harjumused ning väike grupp võimaldas personaalset, turvalist ja mängulist lähenemist. Ma ei valinud meetodit ainult sellepärast, et see tundus huvitav, vaid kaalusin ka alternatiive: õpiampsu, loengut, paaristööd ja arutelu. Otsustasin struktureeritud, kuid mängulise refleksiooniharjutuse kasuks, sest see sobis ajaraami, grupi suuruse ja kohtumise eesmärgiga.
Juhendab osalejaid tegevuse protsessis kasutades kohtumise käigus asjakohaseid meetodeid, suunab tegevust seatud eesmärgi saavutamiseni.
Selle õpiväljundi saavutamist mõtestan eelkõige juhendaja paindlikkuse ja märkamise kaudu. Juhendamine ei tähenda ainult eelnevalt valitud meetodi korrektset läbiviimist, vaid pidevat kohanemist ja (ümber)otsustamist kohtumise käigus: kas esialgne plaan toetab endiselt osalejaid ja eesmärki või on vaja seda muuta. Juhendaja ülesanne on märgata osalejate hetkevajadusi, energiat, tähelepanu, emotsionaalset seisundit ning ka võimalikke tehnoloogilisi, füsioloogilisi või muid takistusi. Seetõttu ei saa juhendamine olla jäik protseduur. See peab olema piisavalt selge, et hoida tegevust eesmärgi suunas, kuid piisavalt paindlik, et arvestada päris inimestega päris olukorras.
Ühe olulise kogemusena meenub mulle võimestav intervjuu, kus otsustasime mitte lähtuda rangelt etteantud paberist, vaid sellest, kuhu vestlus meid loomulikult viis. Selline otsus ei tähendanud eesmärgist loobumist, vaid pigem meetodi kohandamist meie tegelikule seisundile. Meie tähelepanu, energiatase ja mõtteselgus sobisid paremini avatumaks vestluseks kui paberil oleva struktuuri täpseks järgimiseks. Kui meetodi algne vorm hakkab protsessi takistama, võib selle muutmine olla just see, mis aitab eesmärgile lähemale jõuda. Teine näide oli kovisiooni kogemus. Selles olukorras olid kaks osalejat eraelus keerulises ja emotsionaalselt pingelises kohas ning vajasid enne struktureeritud töö juurde liikumist ruumi ventileerimiseks. Selle tõttu ei viinud igaüks meist kovisiooni läbi. Näen seda olulise õppimiskohana: mõnikord on asjakohane juhendamisotsus anda inimesele ruumi, mitte suruda teda meetodisse – osalemine peab olema vabatahtlik.
Kursusel kogesin mitmel korral, et õppijaid usaldati oma protsessi ise juhtima. Kollaaži tegemisel, tulevikule mõtleval jalutuskäigul ja jõustava intervjuu puhul saadeti meid klassist välja või grupitöödesse, mida õppejõud otseselt ei kontrollinud. Samal ajal ei tähendanud see, et meid oleks jäetud üksi: alati oli võimalus tagasi tulla, küsida, täpsustada või tuge saada. Knowlesilikult indikeeris see, et õppijate autonoomia võib olla väga tugev protsessi osa. Neid tuleb usaldada, sest õppijad suudavad sageli ise oma arutelu, tempot ja fookust hoida, kui eesmärk ja raam on piisavalt selged.
Nendest kogemustest olen õppinud, et juhendaja ei pea olema perfektne, vaid paindlik, inimlik ja suutma kohanedes õppijad väärtusliku protsessi ning õpiväljundite saavutamiseni viia.
Toetab osalejaid isiklike eesmärkide seadmisel kohtumisel ning oma teekonna kavandamisel eesmärgini jõudmiseks.
Eesmärgistatud toetamine ei tähenda õppijale valmis vastuste või lahenduste andmist. Pigem tähendab see sellise protsessi loomist, kus õppija saab oma hetkeolukorda märgata, sõnastada ja hakata ise järgmisi samme uudistama. Iga teekond algab hetkeolukorra hindamisest: enne kui saame edasi liikuda, peame mõistma, kus asume praegu ning millised on meie vajadused, võimalused ja takistused. Seda kogesin näiteks teekonna jalutuskäigus.
Sokraatiline jalutuskäik toetas samuti selle õpiväljundi saavutamist. Minu ülesanne ei olnud vastuseid ette anda, ka siis mitte, kui vestlus algas pigem mehaaniliselt – oluline oli jääda kuulama ja usaldada protsessi. Vestlus liikus abstraktselt tasandilt sügavamale siis, kui suunasin kaaslast tooma näiteid, looma seoseid ja märkama kohti, kus saab ka teisiti mõelda. Nii see kui võimestava intervjuu kogemus näitasid, et juhendaja ei pea kiirustama nõuandja rolli. Tõhusam võib olla aktiivne kuulamine, neutraalne peegeldamine ja täpsustamine, näiteks sõnastustega „kuulen, et…“ või „kas saan õigesti aru, et…“. Sellised võtted annavad osalejale märku, et teda kuulatakse, kuid ei võta temalt ära vastutust ise mõelda ja otsustada.
Kovisiooni kogemus oli tugev näide sellest, kuidas struktuur saab toetada eesmärgini jõudmist. Kovisioon ei kutsu osalejaid üles kohe nõu andma ega juhtumit kiiresti lahendama, vaid loob raami, kus sügavamalt mõista ja erinevaid vaatenurki märgata. Juhendaja või grupi roll on aidata näha olukorda selgemalt, mitte otsustada loo omaniku eest, milline lahendus on õige.
Sel semestril ja nende näidete kaudu on minusse eriti tugevalt juurdunud mõte “iga õppija vastutab oma õppe eest ise”. Juhendaja ülesanne ei ole tema eest midagi ära teha, vaid luua turvaline, hoitud ja eksimusi tervitav ruum. Selle õpiväljundi saavutatuks pidamisel on minu jaoks keskne just see: julgen veelgi enam küsida ja protsessi hoida, mitte kiirelt lahendada, ka siis, kui on ebamugav.
Teadvustab iseennast meetodite ja juhendamisviiside läbiviijana kasutades eneseanalüüsi.
Seda õpiväljundit pean kursuse jooksul kõige järjepidevamalt saavutatuks. Minu õpikogemuse lugu on olnud läbivalt eneseanalüütiline: olen märganud enda vastupanu, väsimust, soovi mitte olla teistele koormaks, vajadust iseseisva mõtlemisaja järele, ootust meetodi eesmärgistatusele ning enda sisemist pinget grupitöö või üleliigse aktiivsuse ees. Juba esimeses sissekandes analüüsisin, miks grupis tekkiv kriitilisus minus trotsi äratas, ning jõudsin järelduseni, et pean õppijana taluma ka seisukohti, mis pole minu esmane valik.
Meetodite läbiviijana näen oma tugevustena tugevat ettevalmistust, sisu tundmist, faktilist täpsust, pehmete häälestusvõimaluste ja turvalise ruumi loomist ning võimet protsessi dünaamiliselt ja kiirelt kohandada. Samas näen arengukohti sihtgrupi vajaduste põhjalikumas kaardistamises, ligipääsetavuse teadlikumas planeerimises ja selles, et ma ei eeldaks vaikuse põhjal vähest kaasatust. Pean olema enesekindlam ning lugema väikestest detailidest vähem välja. Samuti tahan harjutada selgemat kõnelemist ning rahulikumat juhendamist.
Minu arusaam endast meetodite läbiviijana on muutunud realistlikumaks. Mõistan selgemalt, milline juhendaja hetkel olen, milline on minu stiil ja identiteet ning milliseks soovin kasvada. Kui kursuse alguses otsisin eelkõige meetodite kogumikku, siis lõpus mõistan, et sama oluline kui meetod ise on minu teadlikkus sellest, kuidas ma ruumi hoian, õppijaid märkan ja protsessi mõtestan.
Lõpphinde kujunemine
Olen kursuse jooksul näidanud teadlikku mõtestamist, täitnud kursuse algul seatud isikliku eesmärgi, saavutanud õpiväljundid, ühendanud õpitu oma kogemuse ja teooriatega, reflekteerinud kriitiliselt tasemel (nii individuaalselt kui grupis) ning esitanud kõik etteantud tööd tähtaegselt. Lisaks olen enda hinnangul osalenud aktiivselt õppekohtumistel ning grupitöödes. Selle eest hindan enda sooritust hindele A. Aitäh inspireerimast ja harimast, Elisabeth ja Piret! :)
