October 8, 2024

Mis siis ikkagi juhtus?

26. september. Mare hoone esimene korrus. Kell on saamas pool kuus õhtul. Klassiruum on umbne, kitsas, laest paistva tehisvalgusega. Käes on II sessiooni viimane päev, kohtumise lõpuni on jäänud vaevalt 15 minutit. Mõni kibeleb juba minema, sest tahaks koju, tahaks pead puhata, tahaks värsket õhku hingata.

Viimase asjana asume aine lõputöö jaoks gruppidesse jaotuma. Õppejõud pakub kaks varianti: kas jagame grupid juhuslikult või teeme "mugavusgrupid" ehk valime koosseisud ise. Ta soovitab tungivalt mugavusgruppe, kuid küsib: "Mida teie arvate?"

"Mina eelistaksin grupid ise moodustada, sest xyz," ütlen esimesena. "Olen nõus, sest xyz" lisab Karina.

"Ma teeks teisiti," tuleb ruumi teisest otsast. Ja arutelu läheb lahti. On neutraalne. Siis kogub hoogu. Tuuakse lauale julge väljend "lõhestab gruppi". Tempo tõuseb, mõnel on asjast juba kopp ees ja tahaks ühele poole saada. Teeme häälestuse? Ei, ärme tee.

Seejärel võtab õppejõud lahti random generator'i ning laseb tehissüsteemil otsustada. Korras. Kõik.

Et saaksime ühises arusaamises edasi minna, siis siin on selgitus, kuidas olukord minu silmis lahti rullus👆🏼

‍

Mis aga tegelikult juhtus?

Ausaltöeldes on mul sellest keeruline kirjutada, sest juba samal päeval majast välja astudes lasin ka juhtunust lahti. Lahkasime ju tekkinud olukorda klassiruumis ühiselt ning peale seda ka väiksemas ringis enne koolimajast lahkumist.

Alustan sellest, et mõtestan lahti enda mõtlemist ja käitumist.

‍

Kui olin põhikooliealine, hoidsin oma arvamusi pigem endale. Ma hoolisin sügavalt (no ikka rängalt!) sellest, millisena teistele paistan, kas olen ikka tubli, kas mind võetakse omaks ja aktsepteeritakse. Lihtsam oli minna kaasa grupi arvamusega, kui avaldada enda oma. Siis oli kindlam, et mu sõnavõtt ei hõõrunud kedagi valesti.

Aastaid on möödas, olen enda kallal ropult tööd teinud ning täna avaldan hea meelega arvamust. Tekitan sellega diskussioone, raputan mõnikord kellegi maailmapilti, panen mõne arvama, et olen ennasttäis või egoistlik inimene. Enda silmis olen aus iseenda ja teiste vastu.

Selle käigus olen täheldanud üht huvitavat tendentsi: kui avaldad arvamust, arvatakse, et hoolid teemast hästi sügavalt ning pead raudpolt oma tahtmist saama. Ehk tihti usutakse, et see, mille välja ütled, on sinu jaoks üks ja ainuõige viis.

‍

Nagu ütlesin ka klassis: poolt ei tähenda vastu. See, et tegin oma suu (esimesena) lahti ning ütlesin, et eelistaksin, et teeksime grupid ise, ei tähendanud, et mulle MITTE MINGIL JUHUL ei sobi, kui teeme seda juhuslikult.

Mul ei olnud kummagi variandi vastu midagi, kuid eelistasin selle hetke teadmiste, oskuste ja emotsiooni pealt "mugavusgruppe", sest "hmm, tahaks ise valida, kui juba selline võimalus antakse". Tunnen, et meil on piisavalt palju liikumist ja kõikumist, uued grupid igal sessioonil. Igas aines oma punt, omas suuruses, oma ülesandega. Kui antakse üks aine, kus saab ise grupi valida, siis miks mitte.

‍

"mugavusgrupid" - täiega ebamugav väljend, tekitab lausa allergiat. Kui mugavad need isevalitud grupid on, kui ma tegelikult neid inimesi veel sügavalt ei tunne? Kui ma ei tea, mis neid sütitab või keema ajab? Kui ma ei tea midagi nende töörütmidest ega õpi- ja esitlusstiilidest? Mul on vaid esmased pinnapealsed tähelepanekud ja sisetunne ning energia, mis mõne inimese juuresolekul kuidagi hoogu juurde saab. Mõttekoht.

‍

Absoluutselt ei mõelnud ma oma seisukohaga seda, et grupis on inimesi, kellega ma koos olla ei tahaks. Pigem tundsin, et soovin end mõne inimesega töö kaudu siduda, et neid tänu sellele paremini tundma õppida.

Kuid olles kuulnud ka kolleegide põhjendusi, siis tean, et mitmel lõi lahti mõni vana haav, mis tegi ebakindlus(t)ele pai ning ütles "sinuga ei taheta grupis olla". Mul on sellest üüratult kahju ja ma teeks igaühele neist kolm hästi pikka paid. As a recovering people-pleaser, loodan, et me kõik jõuame kohta, kus leiame oma hõimu. Kus paranevad haavad ja hirmud, et meid ei taheta. See ei ole lihtne protsess.

‍

Tagantjärele jäin mõtlema, milleks seda kõike vaja oli? Kui oli teada, et õppejõud demokraatilist hääletust ei soovi, siis milleks üldse õppurid protsessi kaasata? Sest see on andragoogiline võte ja ennastjuhtiva õppe osa? Teadlik lüke, et meid potentsiaalsesse konfliktiolukorda asetada? Või inimlik "viga" ja õppekoht kõigile osapooltele?

Minu jaoks tundus kogu see olukord puhutud suuremaks, kui vaja.

Kuid!

Teisalt on mul hiiglama hea meel, et me sinna jõudsime. Nagu Liis entusiastlikult üle ruumi hõiskas: "Me läbime õigeid grupietappe!!!" Kas jõudsime teiseks sessiooniks tormiliste muutuste ja konfliktide faasi? Or is the worse yet to come? 😅 Mina igatahes tunnen endiselt, et olen õiges kohas ning jooksin peale kohtumist koju ja kisasin elukaaslasele, kui VINGE on see, kuidas me saame KOHE peale olukorda seda ühiselt analüüsida, lahti mõtestada ning keegi ei lähe (loodetavasti) ära nii, et tunded jäävad sees keema. Kommunikatsioon, mu arm.

‍

PS. Üks kursaõde kirjutas mulle selle blogipostituse ilmumise päeval eraldi, sest kartis, et riivas mu tundeid. Siin üks mõte Sulle: tead, mind ei kõigutanud see üldse. Päriselt ka. Ma ei võtnud seda kuidagi isiklikult, sest mul oli tegelikult ikka päris suva sellest, mis saab. Ma lihtsalt tahtsin kaasa mõelda ning rääkida. Oleks ma teadnud, et mõne jaoks on see teema tunduvalt isiklikum, oleksin võib-olla suu kinni hoidnud. Võib-olla ei oleks ka. Kes teab. Ma lihtsalt näen, et õppisime kõik sellest midagi ning mul on selle üleääretult siiras rõõm.

Viimased postitused