Olukord on sama, mis eelmises kirjatükis. Meeldetuletuseks: “Meetodite kogemiseks ja läbiviimiseks võtsime kahe kursakaga kampa ning sättisime kalendrisse eraldi kokkusaamise. Kell on 12.30, kohtume minu elutoas, laual oli sidruni-rooibose tee, päike paistab. Kuna meid on kolm, arvestasime 1,5 h, et igaüks saaks enda meetodi läbi viia, jõuaksime tagasisidestada ning märkmeid teha. Õhkkond oli soe, hubane, turvaline, pingevaba. Tegime nalja ja läksime sujuvalt ülesande juurde.”
Minu eesmärk oli pakkuda osalejatele aeg, ruum ja tööriist teadlikuks refleksiooniks ning oma viimase nädala süstemaatiliseks tagasivaateks. Selleks tegime ülevaatliku eneseanalüüsi kasutades 10 eluvaldkonna mudelit: igaüks hindas 10-pallisel skaalal, kuidas möödus ta viimane nädal kümnes kategoorias (sh uni, liikumine, toitumine, ekraanid, suhted). Iga küsimuse juurde tõin selgituse, millele tähelepanu pöörata ning tõin sisse fakte ja statistikat, et hinnangud oleksid võimalikult informeeritud (nt WHO soovitused). Rõhutasin juhiseid jagades, et tegemist on ühe võimaliku lähenemisega refleksioonile, mitte ainuõige viisiga.
Valisin mängulise struktureeritud meetodi, et see sobituks loodud õhkkonda, ning võtsin planeerimisel arvesse osalejate huvisid – seepärast osutus valituks refleksiooniharjutus, mis on seotud enesearengu ja harjumustega. Seejuures teadsin, et neile on oluline ka uute teadmiste omandamine: selleks sidusin mängu sisse faktilisi laiendusi ja statistikat. Usun, et sellise ülesehitusega mäng lõi hea tasakaalu praktilisuse ja teoreerilste teadmiste omandamise vahel. Kaalusin ka õpiampsu, loengut, paaristööd ja arutelu, kuid teadsin, et meil on ajaline piirang, et soovin õppijaid kaasata ning katsetada mängulist lähenemist, mistõttu välistasin need.
Sisu valikul võtsin arvesse osalejate huvisid ning teadmist, et suur osa inimesi ei võta aega, et oma tegemisi ja tundeid analüüsida või nädalale tagasi vaadata. Loodud harjutus loob 15 minuti jooksul rohkem selgust ning annab praktilise sammu, kuidas minna edasi.
Tajusin, et mingites etappides juhtisin protsessi, nt jagasin juhendeid, selgitusi ja hoidsin tempot. Seejuures tajusin ka, et protsess kulges ise, mis nõudis minu kohenduste tegemist. Näiteks pidi üks osaleja vahepeal lapsega umbes minut aega telefonis rääkima ning protsessi sujuvuse huvides panin selleks ajaks harjutuse pausile. Miks? Sest pere tuleb esimesena. Kindlasti mängis rolli ka tegur, et grupis oli vaid kaks õppijat. Tagantjärele mõeldes oleksin võinud ka teiselt osalejalt küsida, kas selline muudatus talle sobib, kuigi pealtnäha paistis, et ta on nõus, ei olnud mul tema suulist kinnitust.
Osalejad paistsid protsessiga kenasti kaasas olevat ja keskendunud, võtsid lausa kalendrid lahti, et nädalat meenutada ja oma vastustes täpsemad olla. Kuna ei olnud palju kaasarääkimist, pigem kuulamine, tundus hetkeks tundus, et ehk ei läinud teema päris täppi. Pidin endale meenutama, et see ju polnudki ülesande eesmärk ning tunne tuli minust endast (n-ö õpetaja sisemine hääl, mis ootab nähtavat aktiivsust). Võtan endale aega, et uudistada, kust see ootus tuleb ning millistel hetkedel on see põhjendatud.
Harjutuse lõpus tegime tagasisideringi ning sain ühelt osalejalt väga positiivset tagasisidet teema vajalikkuse üle ning teiselt toetavat konstruktiivset kriitikat ja mõtteainet, et meetodit tulevikus veelgi sisukamaks ning kaasavamaks muuta (sh erivajadustega õppija jaoks). Tõstatus küsimus, kuidas võib valitud meetod tegelikult kedagi välistada? Märkasin end mõtisklemas tasakaalu üle: ühest küljest tahaks näidetena sisse tuua võimalikult palju erisusi (nt ATH, autism või muud hariduslikud eripärad), samas muudab see infohulga tunduvalt suuremaks ja ülesande ajamahukamaks. Lahendusi leidsin enda peas kaks: 1) osalejal on võimalik küsida täpsustavaid küsimusi vastavalt enda huvile 2) mina saan alguses teha arenguvajaduste kaardistuse, et olla teadlik õppijate huvidest ning sellele vastavalt oma sisu koordineerida.
Minu tugevused selle meetodi läbiviijana olid tugev ettevalmistus, sisu tundmine ja faktiline täpsus, sest olin teinud korraliku taustauuringu. Arenguruumi näen eeltöös ehk tahan endasse sisse juurida, et teen sihtgrupi kohta põhjalikuma arenguvajaduste uuringu. Lisaks täheldasin, et sõnad takerdusid veidi ning siin ja seal kordasin iseend.
Mulle sobib väga hästi mänguliste ja energiseerivate meetodite kasutamine, samas pean oluliseks ka stukturiseeritust. Soovin veel süvenenumalt õppida, kuidas taolisi meetodeid tõhusalt rakendada nii, et toimub ka õppetegevus, mitte lihtsalt “lulli löömine”. Pean oluliseks turvalise ja familiaarse ruumi loomist, mida püüan teha igas koolitusolukorras. See on osa minu koolitajaidentiteedist.
