Meetodite kogemiseks ja läbiviimiseks võtsime kahe kursakaga kampa ning sättisime kalendrisse eraldi kokkusaamise. Kell on 12.30, kohtume minu elutoas, laual oli sidruni-rooibose tee, päike paistab. Kuna meid on kolm, arvestasime 1,5 h, et igaüks saaks enda meetodi läbi viia, jõuaksime tagasisidestada ning märkmeid teha. Õhkkond oli soe, hubane, turvaline, pingevaba. Tegime nalja ja läksime sujuvalt ülesande juurde.
Analüüsin päeva esimest meetodit ehk ajuvirgutusi. Neid oli kolm ja igaüks neist oli minu jaoks uus. Juhendaja tegi väga hea sissejuhatuse (rääkis, kust meetod pärineb, mis hetkes ja millisel eesmärgil neid kasutada), saime juhised ning seejärel iga harjutuse ka ise praktiliselt läbi teha. Tundsin, et olen täielikult kohal ega hõlju ringi, sest tegevus aktiveeris nii keha kui mõtte (polnud pelgalt kuulamine, kus võib tekkida õppimise illusioon). Kuigi harjutusi oleks saanud näidata ka piltide või videona, valis juhendaja järgida kogemusõppe loogikat, mistõttu suudan ka täna (päev hiljem) ilma märkmeteta meenutada, kuidas iga harjutus käis. Kuna meil oli väike grupp ja personaalne lähenemine, toetas see tugevalt ja katsetada oli turvaline. Muidugi ei tulenenud turvalisus ainult füüsilisest keskkonnast, vaid ka psühholoogilisest raamimisest (selge sissejuhatus, ootuste sõnastamine). Eksimishirmu polnud, sest harjutused ei nõudnud “õige vastuse” leidmist.
Tänu valitud meetodile sai iga osaleja minna omas tempos. Mina hakkasin juba juhise kuulamise ajal kaasa tegema, samas minu kaasõppija kuulas kenasti lõpuni ning asus seejärel katsetama. Juhendaja lasi minul omaette toimetada ning ei heitunud sellest, et juhiste andmise ajal juba kätega kaasa vehin – selgitas rahus teisele osalejale edasi. See aitas meil kummalgi fookust hoida ja protsessile ennastjuhtivalt läheneda. Samas tuleb meeles pidada, et kuigi omas tempos tegutsemine toetab autonoomiat, eeldab see juhendajalt oskust hoida grupi ühist rütmi, et vältida protsessi killustumist ja grupiprotsesside lõhkumist. Meie olukorras suunas juhendaja mind mõne minuti möödudes ka teist kätt kasutama, ehk minu hinnangul kohanes ta hästi tekkinud õpiolukorraga.
Lisaks oli väga toetav, et juhendaja viis kõigepealt harjutuse ise läbi ning seejärel suunas meid kaasõppijaga paaristööna sama asja proovima, et saaksime läbi mängida mõlemad rollid ning õpitut kinnistada.
Kõrvalmärge: meil tekkis omavahel arutelu, milliste hetkedel sellist harjutust teha ei oleks saanud (nt puudega inimese osalusel). See tõstatab küsimuse meetodi ligipääsetavusest – näiteks võivad füüsilised või sensoorsed piirangud takistada osalemist, mistõttu peab juhendaja mõtlema alternatiivsetele viisidele õppijate kaasamiseks.
Märkasin, et vastupanu ega ebamugavust ei tekkinud kordagi – protsess oli sujuv ja meeleolukas. Ilmselt oleksin ise valinud tegevust samamoodi läbi viia sarnaste disainvalikutega (nii juhendamise viis, tempo kui struktuur). Ja kui enne ajuvirgutuste läbimist ei oleks, siis tänasel päeval kindlasti :) Minu jaoks oli protsess nauditav.
Mida järeldan? Kogejana võin endale lubada omas tempos toimetamist, kuid sellegipoolest on oluline hoida kõrvad lahti (lisa)juhistele. Juhendajana pean andma õppijale suunised ja raami, kuid ka vabadust toimetada endale sobival viisil. Lisaks on tohutult oluline õpikeskkond: selge häälestus, mugavus ja privaatsus lõi pinnase turvaliseks katsetamiseks. Juhendajana pean mõtlema välja, kuidas saan muuta seda ülekantavaks ka teistesse kontekstidesse ehk taolist ruumi luua ka juhul, kui tegu ei ole päikeselise elutoaga, vaid hämara klassiruumi vms keskkonnaga.
