Miks on nii keeruline valida enda jaoks tähenduslikku õpimomenti? Tunnen, et suur osa selleks kirjutiseks valmistumisest möödus selle küsimuse üle mõtiskledes. Avastasin, et kuigi näen oma õpingute jooksul mitut väärtuslikku, õpetlikku ja mõtlemapanevat hetke, siis ükski neist ei sära nii eredalt, et oleks tekkinud kindel "Jah, see ongi see!" tunne. Pigem tajun, et muutust on loonud tervik väikestest ja suurtest momentidest.
Mis on minu senised tähtsad taipamised ja arenguperspektiivid?
Refleksioon on mu elu argine ja loomulik osa. Minu jaoks ei ole võõras ega ebamugav oma mõtteid ja analüüse jagada ei privaatselt ega avalikus ruumis. Teen seda kõige suurema heameelega pikkade vestluste ja suuliste mõtiskluste vormis. See aitab mul enim joosta oma mõtetega samas tempos, seada neid mitmel eri moel sõnadesse ning luua selgust. Kuid kirjalik refleksioon: ai, kuidas hakkab ebamugav! Iga kord võtan pikalt hoogu, et selle refleksioonipäevikuga alustada. Lõpetades märkan alati, et polnud ju hullu midagi, aga peas olen selle kirjaliku reflekteerimise enda jaoks tülikaks mõelnud. Olen siin paari kuu jooksul siis korralikult seda neuronsidet lammutanud ning uut "see on nii vajalik ja vahva!" mõttelaadi juurutanud.
Ma olen saanud kinnitust, et olen loomupoolest andragoog. Olen oma iseloomuomaduste, varasemate õpingute, töökogemuse ja elustiiliga omadanud andragoogi mõtteviisi ja stiili. Ma ei õpi siin teadmisi õpetama, ma õpin inimest toetama.
Ma ei jaksa ega taha olla kõige suhtes erakordselt kriitiline. Oi, kuidas olen selle mõttega mänginud, tundnud end seetõttu kehvasti, hiljem vabana ning seejärel taas ärevana. Minu kaastudengite seas on neid, kes maailma erakordselt tiheda kriitikafiltri läbi. Ütlen ausalt, et kohati on see mind triggerdanud. Miks? Maailmas on palju negatiivsust ja kurja ning ma valin seda vaadata positiivsetes toonides, uskudes, et kõik peale minu ei ole rumalad, naiivsed, pahatahtlikud või oskuseta näha suurt pilti. Ärge saage valesti aru: see ei tähenda, et kriitiline mõtlemine ei oleks omal kohal või ebaoluline. Igat teksti, mõttekäiku tasub võtta läbi filtri – tuleb lihtsalt valida, kui tihe meie filtrisõel eri hetkedel on. Arvasin, et olen rahul sellega, kui kriitiliselt või vähekriitiliselt olen maailma vaadelnud, kuid tajun nihet. Tunnen, kuidas see piir on liikumas ning ma ei oska veel näha, kuhu ta asetsema jääb.
Minu tugevus on rahu. Õppeaasta alguses tekitas kolleegide ärevus minus tihtipeale tunnet, et peaksin samuti rohkem pinges olema. Naljakas, eks. Kuid ma olen aastatega ehitanud endale töötavad süsteemid, olen struktureeritud, tean, mis on minu panus ja võtan selle, mis mind kõnetab. Ma oskan prioriteete seada. Andragoogika erialale sisse astudes olid minu jaoks olulised märksõnad identiteet, sõnavara ja identiteet (näen, et see nimekiri on juba muutumas). Küll aga jõudsin juba esimese kuu jooksul kohta, kus ma enam ei muretse, vaid leidsin kindla jalgealuse ning näen, et minu oskus jääda rahulikuks aitab mul teisi toetada. Teinekord kaastundlikult öelda, et "chill", hinga kolm korda ja tegelt ei pea nii üle mõtlema.
Minu jaoks oli aga üllatav, et see rahutunne minuga tervet aega kaasas ei käinud. Miks ma tundsin vajadust grupiga kaasa minna? Ma ju olen iseseisev... Muidugi on siin tegu posu erinevate grupidünaamikate ja -protsessidega, kuid minu soov on, et suudaksin endas arendada jõudu juba algusest peale iseendaks jääda. Et see "kas ma saan siin grupis käituda x moel" jõuaks järjest lühema ajaga punkti "mul on iseendaga turvaline ja saan olla mina ise".
Mulle meeldib rääkida, kuid samaväärselt naudin kuulamist. Millal ja kui palju oma mõtteid jagada? Kui kaua oodata küsimuse järgse vaikuse sees, kuni keegi suu lahti teeb? Kui keegi teine ei taha rääkida, kas jätkata (piinlikus) vaikuses või see katkestada? Olen aastaid nendele küsimustele vastuseid otsinud. Püüdnud leida tasakaalu selle vahel, millal rääkida ja millal lasta teistel rääkida. Mulle paistab, et see tasakaal on suuresti seotud ruumi lugemisega: ühel hetkel on õigem vastus siin, teisel hetkel kolm sammu eemal. Ja ühte õiget vastust polegi. Ma naudin diskussioone, seega mulle meeldib suu lahti teha ja teema käima tõmmata. Samas olen meie kursusel täheldanud, et teiste vestluseid kõrvalt jälgida on nii erakordselt põnev! Minu jaoks on nii erilised need hetked, kui kuulan, suu ammuli, ja isegi ei taha midagi lisada, sest arutelu kratsib mu aju nii õigest kohast.
Aga kui on küsimus ja seejärel vaikus? Siis tekib minus dilemma: a) jätta vaikus rippuma, rippuma, rippuma... kuniks õppejõud palub, et keegi ikka midagi ütleks b) nähes, et keegi ei kavatse suud lahti teha, siis visata esimene mõte õhku. Samas äkki minu "ooteaeg" on lihtsalt lühem kui teistel?
Nii ägedad arengu- ja õppekohad.
