Käes on järgmine ülesanne, järgmine postitus päevaraamatus. Selle lugesin läbi Cynne Põldääre magistritöö "Andragoogi identiteedi kujunemine ja areng praktikakogukonnas" ning analüüsin seda etteantud küsimuste alusel.
Kas tekst kõnetas sind isiklikul tasandil? Miks või miks mitte?
Esialgu oli raske teksti sisse maanduda, sest mõisteterohkus, viited jms nõudsid rohkelt keskendumist. Paraku olen praegu vaimselt keerukas kohas, seega end huvituma panna oli raske. Kuigi teoreetilisest osast lendasin veidi diagonaalis üle, siis intervjueeritavate tsitaadid panid mind peatuma ja neid lugesin juba suurema huviga. Cynne oli väga edukalt struktureerinud kuuldud metafoorid jm, mis tegi vastajate mõistmise tunduvalt lihtsamaks, kuid minu lemmikud olid ilmselt siiski esile toodud tsitaadid.
Milliseid teooriaid ja kontseptsioone avastasid?
Mind kõnetas väga töö alguses kõlanud mõte, et identiteet on suuresti ikkagi sotsiaalne konstruktsioon. "Identiteeti luuakse suhtluse käigus seda sotsiaalselt konstrueerides ning seepärast pole identiteet midagi, mis inimene on, vaid miski, mis inimesel on" (Althusser, 2006; Ehala, 2018; Karm, 2007; MacLure, 1993). Tihti räägime identideedist kui millestki püsivast, loomuomasest. Kuid tegelikult on see ju osa meie mina-pildist, mida saame (ümber)kujundada. Siinkohal jäin kohe mõtlema, kas identiteet ja mina-pilt on sünonüümid või õhkõrna erisusega sarnase tähendusega sõnad?
Mis loetust haakus sinu varasema teadmisega?
Õpingute alguses naersime selle üle, kui palju on erinevaid mina-tasandeid ja versioone (sh reaal-mina, tajutav mina, ideaal-mina, mina-pilt, mina-tunne, mina-identiteet jne). Märkasin töös lugedes sarnast emotsiooni ja segadust ka seekord.
Kas loetu muutis kuidagi sinu vaadet mõnele teemaga seotud probleemile?
Lause "Andragoogide identiteedi kujunemisel on määrav roll andragoogikaõpingutel Tallinna Ülikoolis." tõstatas minus erinevaid küsimusi ja emotsioone. Kas andragoog olemiseks pead olema ülikooliharidusega, veel enam andragoogika eriala lõpetanud? Arvestades, kui vähe võtab TLÜ vastu selle eriala üliõpilasi ja kui palju on Eestis täiskasvanute koolitajaid, on sellisel juhul see ju päris hirmutav. Kas ülejäänud andragoogidel puudus sel juhul andragoogi identiteet? Kas ülikool on ainus võimalus selle kujunemiseks? Või töö autori silmis lihtsalt peamine võimalus?
Milliseid uusi teemasid tahaksid selle põhjal veel uurida?
Töös oli öeldud, et praktikakogukonnal on kolm omadust (tegevusvaldkond, valdkondlik kogukond, praktika). Kas ühe tunnuse puudumisel ei ole tegu enam praktikakogukonnaga?
Kui saaksid esitada küsimuse teksti autorile, siis mis see oleks?
Millistesse praktikakogukondadesse ta ise kuulub ja millist väärtust neis näeb?
