Kahe viimase õppekohtumise kogemus tõi selgelt esile, kui määrav on õppija häälestus ning kuidas sama meetod võib eri tingimustes mõjuda täiesti erinevalt. Esimene kohtumine algas rännakuga – meetodiga, mille idee seisneb sisekaemuse toetamisel liikumise ja kujutlusliku ajarännaku kaudu. Kontseptuaalselt mõjus see harjutus väga kõnetavalt, kuid praktikas ei suutnud ma end sellesse kohale tuua.
Häälestus oli minu jaoks puudulik (tulin otse trammilt, klass oli täis, käis sahmimine) kiire üleminek ülesandele ei loonud vajalikku vaimset ruumi. Tekkis tunne, et tegevus on justkui sunnitud, mis omakorda takistas avatumat enesevaatlust. Kuna meetod eeldab haavatavust ja sisemist kohalolu, jäi minu jaoks selle potentsiaal kasutamata. Tagantjärele tundub, et lihtne sissejuhatav häälestusharjutus – näiteks lühike kirjutamine või mõtete jagamine paaris – oleks aidanud üleminekut sujuvamaks muuta.
Kuna esimeses etapis tegelesin enamiku ajast muude mõtete või teiste jutukumina kuulamisega, tekitas järgnenud ülesanne (jõustav intervjuu) minus hetkeks hoopis ärevust ja tunde, et mul puudub vajalik „materjal“, mille pealt edasi minna. Kuigi sisuliselt oleks saanud küsimuste abil siiski protsessi siseneda, loobusin oma peas justkui juba ette.
Lugesime paarilisega küsimused läbi, rääkisime põgusalt ressurssidest ning seejärel viisime teineteist oma eraeludega kurssi.
Alguses nägin seda pigem allaandmisena, kuid hiljem reflekteerides taipasin, et see oli ka teadlik valik suunata oma õpikogemust viisil, mis tol hetkel tundus autentsem. Vestluspartneriga jõudsime pigem isiklike teemade jagamiseni, mis osutus ootamatult väärtuslikuks – teadmine, et keegi mõistab minu tausta ja vajadusi, suurendab turvatunnet ka õpiruumis.
Oluline taipamine sellest kohtumisest oli, et meetodi „mittetöötamine“ ei tähenda selle väärtuse puudumist. Pigem tõi see esile, kui kriitiline on õppimise eelne häälestus. Samuti sain rännakust kaasa meeldetuletuse, kuidas liikumine ja keskkonna märkamine võivad mõtlemist toetada – jalutades oli mul lihtsam keskenduda. Seda kinnitas ka sokraatiline jalutuskäik, kus liikumine, mõtete kirja panemine ja hilisem arutelu lõid tähendusliku terviku. Eriti väärtuslik oli kogeda, kuidas sama nähtust saab tõlgendada erinevalt ning kuidas ühine refleksioon neid erinevusi avab.
Teine kohtumine tõi esile teistsuguse dünaamika. Dixiti kaardid olid kuidagi eriti melanhoolsed ja seoste loomine mängulisusega keerukas, kuid märkasin, et minus ei tekkinud enam taolist pinget nagu nooremana (kui arvasin, et pean KINDLASTI midagi välja mõtlema) – praegu julgen ausalt tunnistada, kui kohe midagi ei seostugi.
Mängulisuse teema seevastu kõnetas mind kohe ning suurendas kaasatust. Turvaline ja avatud suhtlusruum, kus rõhutati vabatahtlikkust ja õigust mitte osaleda, võimaldas mul olla rohkem kohal. Samas tajusin ka, et mängulised meetodid ei sobi kõigile ning grupi koosseis mõjutab oluliselt kogemuse kvaliteeti.
Erinevad tegevused, nagu kritseldamine või piltidest narratiivi loomine, näitasid, et mittepingutamine võib viia ootamatute tulemusteni ning usaldus protsessi ning grupi vastu on oluline. Kokkuvõttes kinnitasid need kohtumised, et õppimine ei ole lineaarne ega täielikult ette planeeritav – see sõltub nii meetodist, kontekstist kui ka sisemisest valmisolekust.
