Mõtlesin pikalt, kas alustada oma päevikut stiilis: "Tere, hea lugeja," või kirjutada seda nii, nagu räägiksin iseendaga. Täpselt välja ei mõelnudki, seega eks näha ole, mis klahvide alt välja voolama hakkab.
Eelmisest nädalast olen ma taas tudeng. Korra varem olen seda tiitlit kandnud, kuid toona hoopis TÜ Viljandi Kultuuriakadeemis kultuurikorralduse erialal. Kui 2018. aastal ülikooli alustades oli mu kursusel 25 inimest, siis täna on minuga koos 22 üliõpilast. Kui varasemalt õppisin täiskohaga päevaõppes, siis täna balansseerin sessioonõpet oma ettevõtte ehitamise, koolitamise, üritusturundusagentuuri loovjuhi töö, sotsiaalmeedia kogukonna loomise ning oma vaimse tervise, unerütmi ja sotsiaalse elu hoidmisega.
Tundub nagu tükk tööd? Ongi!
Õnneks ma õitsen surve all töötades.
2024 suvi oli minu jaoks erakordselt aeglase tempoga. Esimest korda üle aastate oli mul enamik suvest vaba ning sain pidada pikki rahulikke hommikuid, lugeda sadu lehekülgi, veeta aega oma lähedastega, panna pidu ning nautida kultuuri ja Eestimaad.
Tänu sellele on mul nüüd piisavalt energiat ja jõudu, seega esimene koolinädal ei hirmutanud mind. Tundsin kaastudengite seas palju ärevust ja segadust, kuid tänu oma varasemale õpikogemusele, maandatud närvisüsteemile ning loodud süsteemidele tean, et saan hakkama.
Kindlasti läheb raskeks ja kindlasti on libastumisi, kuid minu planeerimisoskus toetab mind. See on see, mille nimel olen endaga nii palju tööd teinud. Et ma suudaksin end ka keerukates olukordades toetada. Väljas võib olla torm, kuid see on vaid pinnavärelus. Minu sees on rahu.
Kui mu sõbrad esimese koolinädala jooksul küsisid, kuidas mul läheb, vastasin kõigile ühtemoodi: “Mega intensiivne on, kogu seg peab mõttega kaasas käima, ülipalju grupitöid, seega sotsiaalne peab ka olema…
...aga kratsib mu aju niiiii õigest kohast. Vestlused on niiiii mõtestatud ning ruumist tuleb kogemuslugusid ja erinevaid vaatenurki, kuna rahvas on lihtsalt sedavõrd erineva tausta, vanuse, teadmistepagasiga.”
Mitu korda tahtis naeratus suule kiskuda, sest sees koputas tunne, et olen õiges kohas.
---
Võtsin eile aja rahulikult kogu semestri ülesannete nimekiri läbi töötada ning jagasin loodud faili ka kaastudengitega. Tunnen, et tänu oma tugevusele süsteemide loomisel saan olla toeks ka teistele. Selgitada (rahumeelselt!), mida-millal-kuidas-kellega on vaja teha ning teha sõbralikke meeldetuletusi tulevate tähtaegade eel ka teistele.
Kutsesobivusvestlusel ütlesin, et minu tugevus on turvalise ruumi loomine. Loodan väga, et suudan ka meie kursusel olevate inimeste jaoks seda tunnet tekitada. Et igaüks teaks, et ta ei pea oma tundeid õigustama, et on okei olla kurb või frustreeritud, et küsimuste küsimine näitab tugevust, mitte nõrkust, kuid seejuures tuleb võtta vastutus oma elu ja selle juhtimise eest.
Samas näen, et minu jaoks saab olema väljakutsuv grupis juba esile tulnud dünaamikatega leppida. Tundsin siin-seal, kuidas mõni ütlemine või suhtumine minu päästikutele vajutas ja südamerütmi kiirendas. Armastan selliseid varjukohtade peegeldusi. See ju tähendab, et saan veel paremaks kasvada! Milline rõõm!
Kallis päevik, ma näen juba, kuidas aasta või kolme pärast Sind lugedes mõtlen, kui vähe ma praeguses hetkes elust teadsin. Aitäh, et oled. Suhtlemiseni!
Killu
