Tööd sirvides tõstatunud sünteesimata mõtted ja küsimused:
"Andragoogid mõtestavad õppimist eluhõlmavalt ja tõlgendavad mitmesuguseid kogemusi õppimisena. [...] Tulemustest järeldub, et kogemuste üle reflekteerimine on identiteedi kujunemise seisukohalt kriitilise tähtsusega." - huvitav, kuidas toimib kujunemine erialadel, kus reflekteerimine ja mõtestamine ei ole sedavõrd õppesse integreeritud, näiteks arstiks, politseinikuks või keevitajaks õppides? Võrdlusgruppi uuringus ei ole, seega selle disainiga ei saa väita ei sarnasust ega erinevust teiste erialadega.
"Sotsiaalne identiteet võib olla positiivne või negatiivne vastavalt väärtushinnangutele nende rühmade kohta, kuhu nad kuuluvad või millega end seostavad." - see sõnastus jäi väga silma. Tõepoolest, üks ja sama sotsiaalne identiteet on mõnes grupis tervitatud ning teises taunitud.
Üks huvitavamaid lõike oli Karini enesekriitika refleksiooni kohta: andragoog tunnistab, et on jätnud oma eriala keskse tööriista unarusse.
"Ma ei ole mitte kunagi lasknud endale mitte ühtegi diagnoosi panna teadlikult sellepärast, et et see on ju semiootika, märk lihtsalt. On mingisugune klaster sümptomeid, mida kuidagimoodi defineeritakse ja öeldakse, et ajus on mingi ebakõla. Aga kui me teame, et inimesed on holistilised olendid, meil ei ole ainult ajus midagi, et meil on terve keha ja see terve keha mõjutub meie mõtetest ja tunnetest, meie füüsilisest aktiivsusest, mentaalsest aktiivsusest..." - see lõik tegi mind ettevaatlikuks... Mõistan seda vaatenurka, kuid ei talu vaimse tervise häirete pisendamist.
"Ma kogu aeg ütlen neile ka, et ma ei taha panna - ma üldiselt hea meelega ei pane ühtegi hinnet alla 4 ja veel parem alla 5 - sest noh, ei tea, selline aine. Kuidas sa saad panna, sa ei saa panna ette mingit raami inimesele, et sa pead täpselt selles kohas seda oskama arvutist." - väga liigutav indentiteedi ja toetuse aspektist, kuid hindamise valiidsuse seisukohast on see küsitav. Tahaks lähemalt uurida.
Kollaažportree meetodist polnud varem kuulnud. Kas osalejad nägid oma kollaaže ja portreid enne avaldamist?
Täiendavad mõtted peale veebikohtumist:
"Inimene ei saa alati kogemusi oma ellu valida, kuid see, millise tähenduse ta kogemusele annab, peegeldab ja samal ajal kujundab seda, kes ta inimesena enda ja teiste jaoks on."
Identiteet ei ole midagi, mis kord valmis saab. See kujuneb kogu elukaare jooksul. Kuivõrd see kõlab loogiliselt, võib olla keeruline selle teadmisega rahu teha. Elu jooksul võib tekkida hetki, kus erinevad identiteedikihid lähevad omavahel vastuollu. Võib tekkida identiteedikriis/konflikt, kus me ei tea täpselt, kuidas või mida edasi teha, sest sisemine minapilt ning sotsiaalne või professionaalne identiteet ei lange enam kokku.
Identiteet kujuneb sõltumata sellest, kas me seda märkame ja mõtestame. Näiteks erialane identiteet võib areneda ka juhul, kui inimene ise seda üldse ei teadvusta ega analüüsi. Me kanname ja kujundame identiteeti pidevalt, oleme sellest teadlikud või mitte.
Paber ei võrdu identiteediga. Bakalaureuseõppe lõpetamisel on tõenäoliselt (ja loodetavasti) meie identiteediklotsid nihkunud. Seda nihet ei põhjusta aga diplom ise, vaid õppimise protsess. Meie identiteet ei muutu lõpetamispäevaga vaid selle tõttu, et eesti.ee lehele lisandub kaks uut tunnistust. Oluline on see, millise tähenduse me neile ise loome ja kuidas me suudame neid kasutada, näiteks turunduslikus võtmes.
